Hernemähkur (Cydia nigricana) – seire ja tõrje

Hernemähkur on Eestis laialt levinud ja üks enim hernest kahjustatav kahjur. Arvestades tänast ilma ning feromoonpüünistesse püütud kahjureid on praegu hernemähkuri lendluse tippaeg. Kuigi hernes on paljudes piirkondades juba ära õitsenud ja kaunad moodustunud, tuleb olla tähelepanelik. Hernemähkur võib muneda herne kaunadele seni kuni kaunad on pehmed ja liitsakad. Pehmetest kauntest saab röövik end kauna sisse närida, kui kaunad on juba paisunud ja pealt tugevamaks muutunud siis munast väljunud väike röövik ei suuda sellest läbi minna. Seega on oluline vaatata millises kasvufaasis Teie põllul herned on ja kindlasti teha seiret, sest piirkonniti võib lendlus olla väga erinev.

Majanduslik tähtsus ja levik

Levik on suurem piirkondades, kus hernest on varem kasvatatud, samuti sobivatel ilmastikutingimustel. Liiga kõrged temperatuurid ei ole lendluseks meelepärased, katsete põhjal on +28°C ja kõrgemate temperatuuride juures täheldatud liblikate suremuse suurenemist. Masslendluse aeg enamasti juuni lõpus ja juuli esimesel poolel, kuid võib olenevalt ilmastikutingimustest toimuda ka varem või hiljem (maist augustini).

Tunnused

Hernemähkuri valmik ehk liblikas (foto: internet).Liblikate esitiivad on hallikaspruunid, tagatiivad kollakasvalged. Tiibade siruulatus 13–17 mm, munad kollakad. Nukud on kollakaspruunid. Nukkuvad kevadel, liblikate väljalend langeb sageli kokku herne õitsemisega. Liblikad lendlevad õhtuti, eelistavad muneda taime ülemistele lehtedele, õievarrele, kauna algmetele enamasti ühekaupa. Üks emane muneb kuni 300 muna. Röövikud on täiskasvanult kuni 10 mm pikad, helerohelised, ülapoolel selgelt märgatavate mustade täppidega. Viimase kasvujärgu röövikud talvituvad tihedas kookonis 5–10 cm sügavusel mullas. Aastas on üks põlvkond.

Hernemähkuri röövik kahjustamas herne kaunas.Kahjustajaks on liblika röövikud. Varsti pärast koorumist närivad röövikud end kauna sisse, kus toituvad teradest. Tavaliselt on ühes kaunas 1–3 röövikut. Kahjustuse tulemusena halveneb seemne kvaliteet ja idanemine.

Profülaktilised võtted

Teades, et munemine on enamasti juunis-juulis, on võimalik tõsiseid kahjustusi vältida. Valige külviaeg nii, et herned sel kriitilisel perioodil ei õitse ega moodusta kaunu. Samuti võib põhjalik mullaharimine aidata vähendada kahjurite hulka. Kui aga hernest on aastaid kasvatatud lähestikku asuvatel põldudel, siis neist meetmest ei piisa ja tuleb teha keemilist tõrjet.

Seire ja tõrje

Hernemähkuri feromoonpüünis.Kõige olulisem on õige pritsimisaja määramine, seega tuleks määrata liblikate maksimaalse lendluse aeg, kas õhtuste vaatlustega või feromoonpüünistega, mis on kindlam viis.

Hernepõldu pannakse 1 feromoonpüünis kolme hektari kohta. Püüniseid on soovitatav panna põllu äärest 6-10 m sissepoole. Tõrjekriteerium. Kui püünisesse tuleb ööpäevas vähemalt 5–10 liblikat, siis on lendlus küllalt tugev ja tuleks pritsida. Püüniseid kontrollitakse hommikuti, loendades ja märkides üles liimilehel olevad hernemähkuri liblikad.

Hernemähkurid feromoonpüünises, 29.06.21 (foto: Madis Ajaots)Optimaalne pritsimisaeg on 2-3 kuni 5 päeva pärast siis, kui võimalikult palju isendeid on munadest koorunud, kuid ei ole veel jõudnud kauna siseneda. Õige pritsimise aeg hoiab oluliselt kokku kulutusi taimekaitsevahenditele. Õigel ajal pritsides saab edukalt hernemähkurit tõrjuda erinevate kontaktsete isektitsiididega nagu Evure ja Mavrik, kulurorm 0,15-0,2 l/ha. Lubatud kasutada herne õitsemise ajal kell 22:00-5:00, kasutada lubatud 1-2 korda, intervall 14 päeva. Fastac 50, kulunorm 0,2 l/ha võib erandina tõrjuda hernemähkurit herne õitsemise ajal ajavahemikus 22:00-05:00, lubatud 2 korda hooajal.
Decis Mega kulunorm 0,15 l/ha on lubatud kasutada vaid enne õitsemist.

Tiiu Annuk
Põllmeeste ühistu KEVILI, agronoom