Crocus OÜ juhatuse esimees ning põllumeeste ühistu KEVILI nõukogu esimees Andres Oopkaup nentis konverentsil Põllumajanduse Äriplaan 2022, et viljakasvatus ei ole küll kõige kasumlikum äri, kuid targalt toimides on siiski võimalik ots otsaga kokku tulla.

Andres Oopkaup, foto: Meelika Sander-SõrmusOma ettekande alguses meenutas Andres Oopkaup seda, et 12 aastat tagasi riigiametis töötades oli tal seisukoht, et aastaks 2050 on maailmas 9 miljardit inimest – see on kõnekas fakt toidujulgeolekut silmas pidades. „Toona tundus see ebareaalne, kuid 15. novembril täitus maailmas 8 miljardit inimest, mistõttu täna on see number juba üsna reaalne, isegi oluliselt varem on reaalne. Minu eluea jooksul on maailma rahvastikuarv kasvanud nii palju, et hirm tuleb peale – 5 miljardit selle ajaga on päris karm number,“ sõnas Oopkaup.

„Kas me oleme valmis selliseks rahvastiku arvu tõusuks? Tihti arvame, et meil ei ole toidupuudust ega toidujulgeolekuga küsimust,“ nentis Oopkaup. Ta toonitas, et koroonapandeemia tõestas fakti, et ka Eestis ei saa end väga kindlalt tunda. „Meenutage hetke 2020. aastal, kui poolakad piiri kinni panid ega läbi lubanud sõita. Üllatuslikult olid siis ka Eestis umbes kaheks nädalaks riiulid tühjad. Poliitikud seletasid, et olge rahulikud, toitu jätkub, ja eks põhimõtteliselt mingil määral jätkubki, aga küsimus on siiski toidu kättesaadavuses,“ rääkis Oopkaup ja tõi välja, et tooted, mida siin tarbitakse, on sõltuvuses importtoorainest.

Mis on aga kättesaadavuse teine pool? Hind. „Oluline on neid jooni vaadata. Tarbijahinnaindeks ja inflatsioon näitavad, mis meie tegelikust rahast kätte jääb,“ ütles Oopkaup.

Kuidas Eestis teraviljaga läheb?

Andres Oopkaup, foto: Meelika Sander-SõrmusAndres Oopkaup rääkis, et umbes 1,85 miljonit tonni on Eestimaa kogutoodang sel aastal, seda esialgsete tulemuste põhjal. Ajaloos on see teine tulemus. Eelmine säärane väga positiivne tulemus oli aastal 2020, seda kõik põllumehed muidugi ka mäletavad. „Selle aasta erisus on aga see, et teraviljakasvataja jaoks on sel aastal hinnad oluliselt kõrgemad,“ sõnas Oopkaup.

Mida siis viljaturu kohta öelda? Andres Oopkaup rääkis, et tema ei tea, et maailma viljaturul ülemäära suurt kasvu oleks. „Selge on see, et tootmise ja tarbimise bilanss on suhteliselt tasakaalus, on viidatud, et varud vähenevad. Hinnad on volatiilsed, mis tähendab, et kohe, kui kuskil väike auk või probleem on, tekib turul n-ö vaakum, mis võib hinda kergitada,“ sõnas Oopkaup ja lisas, et tulevikuhindade kontekstis on tegemist reaalsusega.

Maailmaturu kontekstis kõige keerulisemaks hindas Oopkaup Venemaa osa. „Mis on venelaste taktikaline plaan? Ma arvan, et gaas ei ole see, millega tahetakse maailma kotti saada. Mingil põhjusel kammitseb mind idee, et venelaste plaan on toiduga maailm kotti saada,“ avaldas Oopkaup ja selgitas, et Venemaa saak oli 2022. aastal suur, ligi 100 miljonit tonni, millest jämedalt poole peab Venemaa ka eksportima.
„Ukraina selgelt segab selle ekspordi juures. See on koht, miks oli vaja viljakoridor Mustal merel kinni panna. Kui ta oleks saanud selle kinni panna, oleks ta saanud oma vilja paremini müüa. Venelased ja ka ukrainlased müüvad täna üsna suure allahindlusega, 20-25 euro kandis tonni kohta. Suvel kuulsin, et müüdi Ukrainast vilja 100 euro kohta tonn ja see tundus uskumatu, aga koristushetkel see võiski tõsi olla. Nii et põhimõtteliselt usun, et venelaste probleem on see, kuidas oma nisust lahti saada ja sellest lähtuvad nende tegevused,“ märkis Oopkaup.

Kuhu meid suunatakse?

„Ma olen varem ka rääkinud rohepöördest ja ma ei taha midagi öelda selle kohta, et probleemi ei eksisteeri. Ma arvan, et kliimamuutused on reaalsus, aga kas me midagi ära saame teha, on keerulisem küsimus,“ tõi Andres Oopkaup välja mõttekoha. Ta selgitas, et kohustuslikud vähendamise protsendid on üsna kõnekad, kuid teda ennast on selline põllumehe „kahvlissepanemine“ häirinud. „Kui oleme seisus, kus peaksime 55% CO2 emissioone vähendama, siis selleks, et vähem põllul mehaanilist umbrohutõrjet teha, peaksime kasutama keemiat. Oleme kahvlis, kumba siis teeme?“ tõstatas Oopkaup küsimuse. Ta nentis, et tänasel hetkel tema arvates head plaani polegi ja mineraalväetiste kasutamise 20% vähendust on samuti Eesti olukorras üsna tõsine number. „Kohustused, mida erinevatele liikmesriikidele seatakse, on minu hinnangul üsna ebavõrdsed.“

Kas ökoloogilise mitmekesisusega on probleeme?

Järgmisena mõtiskles Oopkaup selle üle, kas ja kui tõsine probleem on Eestis, täpsemalt tema tegevuspiirkonnas, ökoloogilise mitmekesisusega. „Kui vaatan loodust, siis mul on kõike. Mul on merikotkas – temast on väga palju kasu, kütib hanesid, kes on põllul suureks nuhtluseks. Kiivitajate parved on sügiseti enne äraminemist, neid koguneb sinna kümneid tuhandeid. Suurkoovitajast ma ei räägigi. Seda loodust on palju. Karu elab seal! Ja ma asun 16 km Tallinnast,“ tõi Oopkaup näiteid.

Ta nentis, et näeb kogu aeg mitmekesisuse kasvamist ja talle tundub, et olles loodusega koos kasvanud, peab ta nüüd seda justkui veel võimendama hakkama. „Mida ma siis veel tegema pean? Mul on nõutu tunne. Saan aru, et kõik looduse hoolde jätta võiks olla ju lahendus, aga siis ei tooda me midagi,“ tõi ta välja murekoha.

Kust tulevad põllumajanduse emissioonid?

1982. aastast pärit vene traktor Kirovets, Foto: Meelika Sander-SõrmusOopkaupi sõnul hinnatakse, et 50% põllumajandussektori emissioone tuleb loomakasvatusest - 36% sellest tuleb läbi mulla ja erinevate lämmastikuühendite, mida põllumajandus kasutab, ja 14% tuleb maakasutusest. „Ma arvan, et teraviljakasvatajad langevad kahte viimasesse neist. See osakaal on tegelikult üsna väike, aga nende kohustuste täitmise kontekstis olen hädas sellega, mismoodi edasi minna. Olen püüdnud oma ettevõttes rakendada digipõllumajandust nii palju kui oskan, olen püüdnud investeerida masinatesse, mis on keskkonnasäästlikud... Kuigi enamik põllumeestest teab, et mul on alles ka Kirovets,“ ei salanud Oopkaup maha.

Ta näitlikustas, et Fit for 55 protsessi aadressil on Hollandi põllumehed pea terve suve protestinud, ja protestinud just seepärast, et neile selliseid nõudmisi rakendatakse. „Mis selle sisu on? See lämmastikukogus, mida nad kasutavad, on üsna suur, ja kui neilt võetakse sellest pool ära, tundubki see kaotus väga tõsine,“ tõi ettevõtja välja.

Kus me siis aga oma eesmärkide saavutamise kontekstis oleme? Andres Oopkaupi sõnul oleme rohe-eesmärkide täitmisega maha jäänud ja probleemiks on see, et meil ei ole välja pakkuda väga häid lahendusi, kuidas eesmärgid saavutada.

Põllumajanduse toetuspoliitika muutub

Crocus OÜ vili kuivatatakse Kostivere lähedal ühistu Kostera kuivatis Foto: Meelika Sander-Sõrmus„Minu hinnangul on kõik õige, kuhu suundume, aga kas selle ka saavutame, seda ma ei oska öelda. Ma võib-olla teen kellelegi liiga, aga keegi ei ole rääkinud, kuidas seda toetuspoliitikat rakendatakse, või ma ei ole aru saanud. Aga saan aru, et toetus muutub põllumehe jaoks nagu menüüpõhiseks. Nagu restoranis – seda teen, seda teen, selle eest saan, aga kui seda ei tee, ei saa mitte midagi,“ rääkis Oopkaup ja lisas, et samas on number, mis toetusrahaks mõeldud, eelmiste perioodidega võrreldes suurenenud. „Raha tuleb sektorisse rohkem, aga minu hinnangul põllumeestele, sealhulgas mahedatele, jõuab toetust vähem kui eelmisel perioodil,“ ütles Oopkaup.

Oopkaupi hinnangul on probleemne, et põllumeestel peab olema kevadel plaan selge, mille peale taotlus esitada. „15. juuni on tavaliselt see hetk, kui toetused peavad olema kirja pandud ja taotletud. Kaugseires on kihvtid süsteemid ja tulevik ongi see, et hakkame tegema asukohapõhiselt pilte oma tegevusest ehk ise kontrollime ja saadame selle kontrollorganile ehk PRIAle. Aga see teeb mind ettevaatlikuks või murelikuks – kui midagi valesti teeme, järgnevad sanktsioonid ja neid rakendatakse kogu ettevõttele,“ väljendas Oopkaup muret.

Siinkohal tõi ta näite elust enesest. „Minule teadaolevat on minu 2023. talirapsisaak 100% ikaldunud. 13. augustil külvasin, aga üles see praktiliselt ei tulnud, sest elan justkui piirkonnas, mis on käsitletav kui kõrb. Kui aga kevadel taotlesin vahekultuuri ja suvel külvasin vahekultuuri, mis üles ei tulnud, siis olen rikkunud reegleid. Ma ei tea, kuidas riik selle lahendab?“ tõstatas Oopkaup küsimuse ja lisas, et tegemist on tõepoolest tõsise murekohaga, rääkimata sellest, et põllumehed satuvad olukorda, kus peab aina enam kulutama aega arvutitaga, pannes paika plaani ja seda pärast ka kontrollides. „Olen natuke kriitiline, et meil ei ole selgelt teada, kuidas see kõik toimuma hakkab. Strateegiaeesmärke ja neid tegevusi meile tutvustatakse ja see on väga kihvt, aga kuidas see täpselt rakendub? See saab olema valdkond, mis nõuab põllumeestelt tulevikus üsna palju tähelepanu. Ja see tulevik on lähikuud, rohkem ei ole aega.“

Mida teha riskide maandamiseks?

Andres Oopkaupi sõnul peame oma tegevusi täpselt teadma ja planeerima. „Aga juhin tähelepanu, et minu ettevõtes kõige kehvemal aastal olen tootnud 1475 tonni teravilju, ja kõige paremal aastal 3100 tonni teravilju. Üsna suur vahe. Kui maandan riske ja panen 1475 tonni lukku, siis võib-olla olen veel hästi kaubelnud, kui rohkem panen, olen ületanud selgelt punase joone.“

Oopkaupi sõnul on tema ja KEVILI arvutuse kohaselt nii, et kui võtta arvesse kõrgemad sisendid, siis alla 4,5 tonni ha kohta saades on ettevõtmine juba miinuses ning kui müüa alla 240 euro tonni kohta, ollakse samuti miinuses. Kokkuvõttes leidis ta, et talupojamõistust on vaja rohkem kui kunagi varem ning samas ei ole mõtet rapsida, vaid peab püüdma arvutada. „Assumption is the mother of fuck-ups, igasugune oletamine on jama.“ Oopkaup soovitas panna kasvõi umbkaudu kirja oma numbrid, sest just see tähendab, et ajate juba oma asja varasemast paremini. „Ma arvan, et peame tegema paremini ja targemini, mitte rohkem. Tihti tahaks ju suuremalt, rohkem pinda ja rohkem hobujõudu, aga arvan, et tarkus on seejuures oluline,“ tuletas Andres Oopkaup põllumeestele meelde tähtsa tõsiasja.

Küsimus: Mis on sinu kandis hektari hind ja kui palju sul omandis on?

Eelmisel aastal ostsin 6800 eurot hektar. Sel aastal olen teinud pakkumise 7500 euro peale ja diiliks ei ole läinud. PRIAs taotlen ca 730 ha, arvan, et jämedalt pool on mul omandis. Kinnisvara surve on väga suur – kui keegi maad müüb, siis 7500 eurot ei kõneta kedagi.

Autor: Sigrid Sõrmus, 7. detsember 2022
Allikas: www.pollumajandus.ee